Pean tunnistama, et ma ei ole eelnevalt ühegi tänapäevase virtuaalmaailmaga kokku puutunud. Räägitakse, et kõik tuleb järgi proovida ja seega asusin keskkonda Second Life (http://secondlife.com/) endale alla laadima ja installima. Enne "Sotsiaalse tarkvara ja võrgukogukondade" kursust ei olnud ma sellest keskkonnast midagi kuulnud.
Tutvusin eelnevalt erinevate arvamuste ja SL kirjeldustega. Tundus, et poolehoid ja hukkamõist käisid käsikäes. Pooldati enamasti SL hariduslikke võimalusi. Kasutajad saavad avastada erinevaid kultuure ja vaatamisväärsusi. Võiumalik on vaadata kunsti või avastada linnu, kuhu tavaelus inimene jõuda ei pruugi. Positiivseks peeti ka SL tehnoloogilist platvormi ja võimalike tegevuste rohkust.
Negatiivsena toodi välja asjaolu, et pahatahtlikud inimesed saavad keskkonna abil liiga kergesti pahandust teha. Levinuimaks probleemiks on kahtlane täiskasvanutele mõeldud sisu kontroll. Lihtsalt kokkuvõttes, alaealised võivad sattuda lehtedele, kuhu nad sattuda ei tohiks.
Minu esmane kogemus ei tekitanud poolehoidu ega ka negatiivseid emotsioone. Avatari ma muutma ei hakanud ja liiklesin keskkonnas mingisuguse vaikimisi avatariga. Rääkisin paari inimesega juttu ja uurisin keskkonna võimalusi. Huvitav oli kindasti ümbruskonna arhitektuur ja kujundus. Selgesti on näha, et SLis on võimalik ehitada piiritu fantaasiaga ja asja, mida teha ei saa, ei eksisteeri. Kindlasti jäi kasutamiskogemus liiga lühikeseks, et anda objektiivset hinnangut. Kõik taandub sellele mis eesmärkidega inimene keskkonda siseneb. Selge on see, et ajaviitmiseks on selles virtuaalmaailmas võimalusi enam, kui inimesetel aega. See faktor on aga ohtlik, sest inimene ei pruugi enam tahta keskkonnast lahkuda.
Arvan, et minust tulihingelist kasutajat ei saa, aga võimalik, et külastan seda virtuaalmaailma veel paar korda selle võimaluste uurimiseks.
No comments:
Post a Comment